Mustakassi päev!

Olles veetnud kolm päeva minu firma suvepäevadel "Lammasmäel", tuli ka aeg, kus kodupoole tagasi pöörduda. Olime sõitnud a'4km kui üks kiisuke üle tee jooksis. Mina mõtlesin kohe, et huvitav, kas see peaks midagi tähendama ka ;-) ... Innar ei pööranud aga kiisule üldse tähelepanu, isegi vist ei märganud teda! Terve tee kodupoole olime nii väsinud, nagu oleks terve öö üleval olnud. Ja veel rohkem väsimust tuli peale, kui mõtlesime, et meil veel sünnipäev ees. Nimelt oli Karoliine Annemari pidusse kutsutud, ja me otsustasime issiga ka kampa lüü ;-) Ega nüüd ei saanud siis enam alt ära hüpata, kui lubatud, siis lubatud. Jõudsime koju, tõime oma kimpsud-kompsud tuppa, mida oli ikka nii palju, nagu oleks terve suve kuskil maal veetnud :-), tegime kiiresti paar võileiba, ja asusime uuesti teele. Kõigepealt oli vaja kingitus osta ... külastasin "ühte" poodi ;-) ... ostsin kingi ära ja tahtsin selle seal poes ka ära pakkida. Enne pakkimist tahtsin mänguasjale patareid ka sisse panna, et siis Annekal oleks kohe hea oma oskusi näidata. Selgus aga, et patareide kinnituskoht käis nii ligadi-logadi, et sellega ma küll eriti rahul ei olnud. Minu kõikuvale otsusele pani aga punkti see, et mänguasi tegi kohutavalt kõva häält ... ütlesin siis müüjale, et sellist aja ma küll osta ei taha ja vahetaksin selle ringi. Mõeldud, tehtud ... uus asi olemas, kenasti pakitud ja võisime jälle teele asuda! Nüüd seadsime sammud juba sünnipäevalapse pidupaika, mis asus loomaaia grilliplatsil. Ostsime perepileti ja hoidsime sellega kokku 5,- :-P Saime liikuda a'150m kui meile tulid vastu Ammemari tädi ja vanaema, kes ka sünnipäevale kutsutud. Huvitav oli aga see, et nemad ei läinud mitte loomaaeda, vaid tulid sealt juba tagasi :-) Me ei saanud hetkel millestki aru ... siis öeldi, et kas teie ei teagi, et sünnipäev toimub hoopiski teises kohas. Vahtisime siis suu ammuli ja suurte silmadega üksteisele otsa ja ei osanud mõhkugi öelda :-) Miks meile keegi ei helistanud??? Aga nagu hiljem selgus, olid nad seda korduvalt teinud ja isegi sõnumid saatnud ... meie ei olnud aga mitte midagi kätte saanud :-( Keerasime siis targalt otsa uuesti ringi, et minna uude kohtumispaika. Keeramisega kukkus aga kingitus maha, mis oli käru peale pandud. Kukkumine ei teinud muidugi midagi viga, aga Anneka tädi ja vanaemaga oli kaasas ka üks pisike abivalmis tütarlaps, kes kingituse maast kohe üles tõstis ... aga seda ei teinud ta mitte kingitusest kinni võttes, vaid tutist tõstes :-) loomulikult tuli selle peale tutike paki küljest lahti ja sinna enam tagasi ei kleepunud. Loomaaia värava juures mõtlesime, et äkki saame oma pileti tagasi anda ... rääkisime kontrolöri mutikestele oma mure ära ja küsisime, et kas oleks võimalust äkki pilet tagasi anda. Nemad aga, et mismoodi nad saavad võtta, kui kontrollribagi juba küljest ära rebitud ja siis ütlesid, et milles nemad süüdi on ... ei nohh ... keegi polgi neid ju süüdistanud, me tahtsime lihtsalt teada, kas selline asi oleks võimalik. Muidugi ütlesime neile kohe, et keegi polegi teid süüdistanud ja mina muidugi ka, et kas siis kohe peab keegi süüdi olema. Ja tulime veel halvema tujuga sealt tulema. Auto juurde jõudes ütles Innar, et lähme siit jala ... uueks kohaks oli Rocca Al Mare "Trikatrei" mängutuba ... mina aga, et lähme ikka autoga, et pärast tule jälle siia jala tagasi. Tema tahtis ikka jala minna ja et mina võin siis autoga sõita. Kuna mulle aga ei meeldi jeebiga liikuda (ujub ja paha manööverdada), ja kuna Innaril oli selg haige, siis võtsin vihaga ise lapse ja panin Rocca poole ajama. Ja muidugi andis pahale tujule veel hoogu kõik eelnev juhtunu. Jõudsin valgusfoorini ... ootasin seal päris mitu head pikka minutit ... siis tuli jalakäiatele roheline tuli ... autod pidid muidugi seisma jääma ... aga üks vat ei suutnud pidurit nii kõvasti tallata, et teisele tagant sisse ei paneks ... ja nii see pauk käiski ... järgnes klaasiklirin ja esimesest autost väljuv kätega vehkiv must mees. Mõtlesin siis endamisi, et kui oleksime koos autoga läinud, siis ei oleks seda õnnetust siin ehk juhtunud ... ja jällegi jooksis mõtetest läbi see va kassiroju. Ohh, jõudsime siis õnnelikult mängutuppa, aga olime arvestanud ju õues olemisega ja jätsime selga riided, millega suvepäevadelt tulime. Niisiis olid meil dressid ja lisaks sellele ei olnud me jalgugi jõudnud pesta, aga mängutoas oli vaja jalanõud ukse juurde jätta. Toppisin siis häbenedes sealt mingid sussid jalga ja ühinesime teiste külalistega. Nagu ilusates muinasjuttudes ikka, on neil õnnelik lõpp, siis nii ka meil ;-) ... päeva lõpuks üllatas Karoliine meid sellega, et ... tegi 2 sammu, seisis natuke ... ja tegi veel 4 sammu ;-) Varem oli teinud 2 korda ühe sammu ja eelmine päev 2 sammu. Nii et meie tibuke hakkab ka varsti kõndima, ehk teeb ta seda juba enne oma esimest sünnipäeva ;-)