Kuidas Karoliine Meie sekka tuli ;)

Tahaksin Teile rääkida ühe loo ... ja endalgi hiljem hea lugeda, sest tahes-tahtmata kipuvad ka need kõige ilusamad hetked aja jooksul tuhmuma või üldse ununema.

Oli neljapäeva õhtu, kui nii võib öelda, kell oli 22.30, tiirutasime emaga Kristiine keskuses toiduosakonna riiulite vahel. Tundsin esimest korda alakõhus imelikku valu. Ütlesin emale, et kui ma selle öö vastu pean, siis on küll hästi :)

Kella 00.30 paiku sättisime Innariga ennast magama. Tema vana unekott norskas kohe :), aga mina vähkresin ja keerutasin ennast tükk aega voodis ringi ... ja magama ma ei jäänudki. Umbes tunni pärast ütlesin Innarile, et me peame vist haiglasse minema ... tema ainult mõmises selle peale ja keeras teise külje. Ajasin ennast siis voodist välja ... sest valud läksid järjest tugevamaks ja tihedamaks, kuigi suutsin neid väga hästi kannatada, aga kuna esimene kord sünnitama minna, siis ei olnud mul aimugi, kui tugevad need valud peaksid olema!? ... ning hakkasin oma asju pakkima. Mingi kotike oli mul muidugi ka juba varem valmis pandud, aga pesemisasjad ja ühtteist ninnu nännu ikka igapäev sealt kotist sisse-välja ei tiri, need olid ikka pidevalt kasutuses ja nüüd vaja kõik kaasa võtta. Asjad pakitud ... proovisin oma unist meest uuesti äratada ... seekord võttis suht kiiresti jalad alla :)

Keskhaiglasse jõudsime 02.30 paiku ... sisenesime uksest ... kõik oli nii vaikne ... jõudsime ruumi, kus mind siis registreeriti :), täitsin seal igasuguseid pabereid ja seejärel kutsuti mulle ämmaemand vastu. Sammusime siis kolmekesi, nagu sõdurid reas, kõrvalmajja ... poolel teel ämmakas küsib, et kus teil need valud siis on. Mina ei osanud ka kohe midagi öelda, et mismoodi kus, vahepeal ikka tulevad :) Tema kohe kurjustama, et kas arst või ämmakas siis ei rääkinud teile, millal haiglasse tuleb tulla, et siis, kui enam kannatada ei jõua !!!??? Aga huvitav, kui ma olen kõva kannataja, kas siis jäängi koju kannatama :P

Igatahes laman ma nüüd juba sünnitustoas, pikk haiglaöösärk seljas, millel ees umbes nabani lõhik. Alguses ei saanud kohe arugi, mis pidi see selga tuleb panna, paningi vist tagurpidi ja oli tunne, nagu oleks hullusärgi selga tõmmanud :) KTG aparaat ümber kõhu, Innar vedeles kotttoolis, ja nii me siis ootasime vaikselt juttu puhudes, millal ämmakas tagasi tuleb. Kes ei tea, mis KTG on, siis see on aparaat, millega mõõdetakse beebi südametoone ja emaka kokkutõmbeid ning paber, mis sealt välja prinditakse, näitab ka %-des, kui tugev valu on. Mõne hetke pärast tuligi ämmaemand tagasi ja vaatas paberit, ma siis küsisin, et kas ma pean nüüd koju tagasi minema ... oli ju jutt, et pean tegelikult siis tulema, kui enam kannatada ei jõua :) ... ämmakas kohe, et ei pea, ei pea :), et protsess juba toimib, %, mis vist valutugevust peaks näitama, oli ka kuni 100. Kohe varsti tuli ka arst, kes mind seestpoolt läbi vaatas ja ütles, et emakas on 4cm avanenud. Siis jäi tuba tühjaks ja kõik vaikseks ning meie Innariga mõtlesime jälle, millest rääkida. Magada ma ei saanud, kuigi uni oli nii kohutav, et silmi ei jõudnud lahti hoida. Öö möödus nii, et iga natukese aja tagant käidi uuesti KTG-d mõõtmas ja seejärel üritasin ma mööda tuba ringi käia või voodil istuda. Innar isegi magas vahepeal. Mul oli juba tunne, et olen ringi käimisest vaod põrandasse tammunud :) Kell 09.30 tuli uuesti arst, kes emaka avanemist mõõtis, see oli 7cm, aga mitte piisav, et veel sünnitama hakata. Ka veed ei olnud mul ära tulnud, ning selle "kotikese" tegigi arst katki :) Kui seda teha, siis kiireneb emaka avanemine. Seejärel jäi jälle kõik vaikseks ning iga natukese aja tagant käidi KTG-d mõõtmas. Vahepeal oli Innaril juba pidevalt telefoni kõnesid, sest hommik oli ju käes, ja seejärel ütles, et käib kähku all ühe sõbraga kokku saamas ... jäingi siis täitsa üksi. Kell 12.30 tuli uuesti arst ehk siis 3tundi oli möödas eelnevast vaatusest ja emakas oleks pidanud veel 3cm avanenud olema, kui on 10cm, siis võib sünnitama hakata ;) Minul oli aga ikka sama seis, ainult 7cm ... siis ütles arst, et: "Siit see laps küll elusalt välja ei tule! Et tuleb teha keiser!" Mina kohe pabinas, ei olnud sellise asja peale isegi mõelnud, ega sellist varianti kaalunud, et äkki läheb nii, see oli minu jaoks täielik shokk ... ja muidugi oli Innar sellel hetkel sõbraga vestlemas. Helistasin siis talle, et tulgu üles. Astus siis rõõmsalt sünnitustuppa sisse, mis oli arste ja ämmakaid täis, prantsatas oma mugavasse kotttooli ja jäi õnneliku näoga ootama, mis edasi saab. Mina siis torisedes moka otsast ütlesin, et sa ei teagi, mis siin toimub. Tema kohe, et mis siis toimub, ma ütlesin, et keiser tehakse ... Vat kus siis ehmatas mehe ära :))) Kohe arstidelt uurima, et mis juhtus ja miks keiser jne.

Igatahes viidi mind nüüd kuskile ülemisele korrusele opituppa ja Innar jäi mind alla ootama. Sellest ajast peale, kui öeldi, mis mind ees ootab, hakkasid mu jalad värisema ja pisarad jooksma. Ma tegelikult ei tundnud üldse hirmu ega kurbust, aga need asjad olid kontrollimatud ja toimisid iseenesest :) Ämmakas muudkui rääkis, et ära värise ja hoidis mu jalgu kinni ning ütles, et ära nuta. Mina kohe, et ma ei nutagi, endal krokodilli pisarad muudkui voolasid :) Sõitsime suure liftiga üles ja ämmakas ikka mind rahustamas ja mina ikka sama juttu rääkimas, et ma ei nutagi :) Siis tehti epiduraal ehk seljasüstiga tuimestus/narkoos. Ise olin muidugi ärkvel ja kuulsin nägin kõike, mis minu ümber toimus. Noh, üks riie oli näo ette tõmmatud, et siis kõhtu ei saaks piiluda ;) Käed pandi laua külge kinni, nagu oleks risti löödud. Siis tegi arst, ma ei tea millega, esimese sisselõike, mina selle peale kohe, et "aii" ... siis küsis arst teiselt, et kui kaua tuimestussüstist aega möödas on, teine, et ca 10min ... aa, no siis ootame veel, et tuimestus pidi ca 20min mõjuma ... normaalne ju :) Siis läks veel natuke aega mööda, kindlasti mitte 10min ... eks artsil näpud juba sügelesid, sest ots oli lahti tehtud :) ... ja hakati toimetama. See ei olnud eriti meeldiv tunne, kuigi arst hoiatas mind valusate hetkede eest, mida ma vahepeal tunda võin ... tundsin kõike, kuidas kõhtu lõigati, nagu ziletiga, selline hästi peenike terav valu, kuidas kõhtu lahti tõmmati, kuidas last välja võeti jne :) Ning, et ma ei jätaks mainimata, siis vaatamata sellele, et ma pidin olema alakehast täiesi tuimestatud, tundsin ma ikka, kuidas mu jalad värisesid. Siis öeldi äkki, et ilus terve tüdruk ja toodi mulle vaadata ja lubati näpuga katsuda :) ... ja ma ei suuda kuidagi meenutada, kas ja kuidas ma ta esimest häält kuulsin. Muidu ikka mõtlesin, et kui laps sünnib, siis on nagu filmideski, et hetk vaikust ja siis tuleb lapse nutt :) Seejärel viidi pisike minema ja mind hakati kokku õmblema ... vat siis alles tundsin, et ma ei tunne midagi :) ei jalgade värisemist ega kokku õmblemist.

Nüüd viidi mind intensiivravi palatisse, kuhu mõne aja pärast laps toodi, kellel õnnelik issi kannul ;) Seal toas olid jälle uued näod ja üks kippus kohe mu tissi näppima, et kas piima ikka tuleb ... aga kuna mul sellega eriti koonerdada ei olnud, siis sai ta mõnusa piimajoa omale otse näkku :P ... ja kohe seletama, et oihh, ei mina ei taha piima, ikka lapsele :P Ja nii ma siis saingi oma pisikese esimest korda "sülle võtta", pandi minu kõrvale padjale tissi otsa sööma. See tunne, mis ma siis tundsin, oli nii segane, nii tundeid täis, nii kontrollimatu, nii õnnelik, nii pilvedes ... :)

Ja nii meie kooselu algaski ;)

Ja kui keegi veel ei tea, siis ... Karoliinele on varsti ka mängukaaslast oodata, kes peaks ilmavalgust nägema 12.mai' 2006a. Huvitav, kas see 12 kuupäev hakkab meil traditsiooniks saama või :)
Igatahes on mul tunne sünnituse ees palju tugevam, kuigi ma ei tea ju, mis see õige sünnitus on, aga üks kord on "see" tee läbi käidud ja nüüd järgmine kord ... kannatan kodus natukene rohkem ;) ... ja loodan, et kõik läheb hästi ... eks ta läheb nii nagu minema peab.
Elu on ilus !!! ;)